Kümme põhjust Iisraeli toetamiseks

Inspireeritud Dr. Jürgen Bühleri, ICEJ presidendi tekstist (icej.org)

Toome välja kümme piibellikku põhjust, miks kõik kristlased peaksid juudi rahvast ja rahvast toetama ja õnnistama.

Põhjus nr 1. Jumal armastab Iisraeli!

Prohvet Jeremija ütleb väga selgelt: „Rahvas, kes mõõga üle elas, leidis kõrbes armu… Issand on ilmunud mulle vanasti, öeldes: „Jah, ma olen sind armastanud igavese armastusega; seepärast jääb mu osadus sinuga. Ma ehitan sind jälle, et sa oleksid üles ehitatud, Iisraeli neitsi! …” (Jeremija 31:2–4). Hoolimata kohtumõistmise aegadest on Jumal motiveeritud oma „igavesest armastusest“ taastama Iisraeli, mis on lakkamatu ja igavene! Sellest armastusest sündis Jumala plaan Iisraeliga (5. Moosese 7:7) ja see armastus viib sellele ka lõpuni (Rm 11:25-28).

Issandal on sama tingimusteta armastus Kiriku vastu. Tõepoolest, “kui me olime veel patused, suri Kristus meie eest”. (Roomlastele 5:8) Seega on siin kõigile usklikele lihtne reegel: me peaksime armastama seda, mida Jeesus armastab.

Põhjus nr 2. Jumal on lepingut pidav Jumal!

Jumal kinnitas oma lubadust anda Iisraelile Kaananimaa vandelepinguga. 1. Moosese raamatust loeme, kuidas Jumal ilmus Aabrahamile, et lubada talle maad ja järglasi, mis on sama arvukad kui tähed taevas. Aabraham vastas: “Kuidas ma saan olla kindel, et sa tõesti seda teed?” Jumal vastas sellele, laskudes alla nagu põlev tõrvik, mis läks läbi ohvriloomade, et pitseerida tõotust anda Aabrahamile maa (1. Moosese 15:17-18).

Üks Jumala peamisi iseloomuomadusi on see, et Ta on lepingupidaja. Varem väitsid mõned kristlased, et Jumal muutis oma meelt Iisraeli suhtes, loobus neist ja sõlmis Kirikuga uue lepingu – “Uue Iisraeli”. Kuid see oleks katastroofiline uudis igale tänapäeval kristlasele. Kas me peame iga patu, leiguse või pühendumuse puudumise puhul kartma, et Jumal muudab ka meie suhtes oma meelt? Ei, sest „isegi kui me oleme truudusetud, jääb Tema truuks; sest ta ei saa ennast eitada.” (2. Timoteosele 2:13) Seega on nii Iisraeli kui ka Kiriku suur lootus, et Jumal peab alati oma lepingulubadusi – igavesti!

Põhjus nr 3. Jumal pühitseb oma nime!

Hesekieli 36. peatükis kirjeldas prohvet, kuidas Jumal taastab Iisraeli maa ja rahva viimastel päevadel. Kui Hesekiel näeb neid rahvaste seast tagasi pöördumas ja Jumala Vaimuga täitumas, annab ta selge põhjuse, miks Jumal seda teeb: „Ma tundsin muret oma püha nime pärast, mida Iisraeli sugu oli teotanud rahvaste seas kõikjal, kuhu nad läksid.” (Hesekiel 36:21) Seejärel kuulutab ta Iisraelile: „… mitte sinu, vaid oma püha nime pärast ma taastan sind… ja ma pühitsen oma suurt nime… rahvad saavad teada, et mina olen Issand,” ütleb ta. Issand Jumal, kui ma olen sinus nende silme all pühitsetud. Sest ma võtan teid rahvaste seast, kogun teid kõigist maadest ja toon teie omale maale.” (Hesekiel 36:23-24)

Põhjus nr 4. Iisrael on Kiriku ärkamise ja õnnistuse võti!

Apostel Pauluse sõnul annab Iisraeli täielik taastamine Kirikule enneolematu õnnistuse. Roomlastele 11. peatükis teeb Paulus kaks kõige hämmastavamat väidet: „Kui nüüd nende langemine on rikkus maailmale ja nende ebaõnnestumine on rikkus paganate jaoks, kui palju enam on nende täius!”

(Roomlastele 11:12); ja: “Sest kui nende äraheitmine on maailma lepitamine, mis siis on nende vastuvõtmine kui elu surnuist?” (Roomlastele 11:15)

Paulus esitab selle peaaegu matemaatilise valemina. Vaadates Iisraeli komistamist ja eemaleheitmist, näeb ta ikka veel õnnistust, mis on vabastatud „paganate rikkusest” ja „maailma lepitusest”. Seejärel vaatab ta Iisraeli tulevasele täiusele ja vastuvõtmisele ning näeb ette maailmale veelgi suuremat vabastamist “elu surnutest”.

Apostlite tegudes 3:19–20 näeb Peetrus ka seda, et vaimselt taastatud Iisrael vabastab „Issanda palge ees kosutamise ajad” ja „kõige taastamise ajad”, millest heebrea prohvetid rääkisid Iisraeli ja ülemaailmne Jumala perekond viimastel päevadel. See tähendab, et Iisraeli taastamine on võtmetähtsusega igaühe jaoks, kes januneb väljavalamise järele, mis Jumalal on Kiriku jaoks veel varuks. Või teisiti öeldes: kui janunete ärkamise järele, palvetage Iisraeli eest!

Põhjus nr 5. Oleme selle juutidele võlgu!

Paulus jutustab oma kirjas roomlastele oma aega Makedoonia kirikutega. Nad valasid rikkalikult armastusohvri Jeruusalemma „vaeste pühakute” heaks. See oli nii suur kingitus, et Paulus otsustas selle isiklikult Jeruusalemma toimetada. Aga miks nad nii palju andsid? Paulus selgitab: „Sest Makedoonia ja Ahhaia elanikele meeldis anda teatud panus Jeruusalemma pühakute vaeste heaks. See rõõmustas neid ja nad on nende võlglased. Sest kui paganad on saanud osa nende vaimsetest asjadest, on nende kohus neid teenida ka materiaalsetes asjades. (Roomlastele 15:26-27)

Makedoonia usklikud mõistsid olulist põhimõtet. Pääste tuli paganate maailma Iisraeli kaudu ja nad olid kohustatud tagastama tänukingi. Ka meie peame meeles pidama, et Jeesus oli juut, Piibli autorid olid kõik iisraellased ja kõik, mis meie praegust usku määratleb – isegi Jeesuse ohver ja Püha Vaimu väljavalamine – toimus Iisraelis juutide kaudu. Nii kuulutas Jeesus ise: “Pääste on juutidelt!” (Johannese 4:22).

Põhjus nr 6. Meie juured on Iisraelis!

Roomlastele 11 sisaldab botaanilist imet. Paulus viitab looduslikule või õilsale, kultiveeritud oliivipuule ja metsikule oliivipuule. Metsikud oliivipuud on võsad, mis kannavad mittesöödavat vilja. Seejärel kirjeldab Paulus, et Jumal teeb midagi, mida ükski põllumees kunagi ei teeks. Ta lõikab looduslikult puult jäsemeid ja poogib nende asemele metsikud oliivioksad. Tavaliselt tehakse seda protsessi täpselt vastupidi: metsikutele puudele poogitakse väärikad oksad, et nende vilja parandada. Kuid Paulus seostab seda kummalist pookimisharjutust Iisraeli ja paganarahvastega. Usk Jeesusesse on metspaganad poogitud õilsasse juudi oliivipuusse ja neid toidab nende prohvetite, patriarhide ja kuningate rikkalik messialiku lootuse mahl.

Seetõttu käsib Paulus Rooma paganate kirikul “pidage meeles, et te ei toeta juurt, vaid juur toetab teid”. (Rm 11:18). Meie vaimsed juured peitusid Jeruusalemmas, kus olid heebrea prohvetid, juudi apostlid, juudi Päästja ja juutide kirjutatud piibel (vt ka Efeslastele 2:11-13). Seega austagem oma vaimseid juuri, teades, et ka Paulus kuulutab, et ühel päeval poogitakse algsed looduslikud õilsad oksad tagasi nende enda puusse.

Põhjus nr 7. Nüüd on õige aeg seda teha!

Psalm 102 on üks võimsamaid prohvetlikke kirjakohti Piiblis. Iga kord, kui loen selle “kannatavate psalmi” 11 esimest salmi, näen oma vaimusilmas Auschwitzi krematooriume ja Buchenwaldi kõhnatud kehasid. See on lootusetuse karje, kus psalmist näeb oma rahvast närbuvat nagu rohtu.

Kuid järsku muutub selle psalmi toon dramaatiliselt ja muutub taastamise tooniks, mis kulmineerub sellega, et Issand „ehitab Siionit” ja „ilmub oma hiilguses”. (Psalm 102:16).

Võtmesalm on salm 13, kus Jumal ootamatult tegutseb: „Sa tõused üles ja halasta Siionile; Et aeg teda eelistada, on käes jah, määratud aeg. (Psalm 102:13) Heebrea sõna ‘määratud aeg’ on mo’ed, mida kasutatakse ka Iisraeli iga-aastaste pühade kohta. Need on Issanda määratud või määratud ajad. Peaksime nägema neid igaveste sissekannetena Jumala kohtumispäevikus. Ja siin näeb psalmist, et Jumal on määranud päeva või aastaaja Iisraeli taastamise saabumiseks.

Issand on juba 100 aastat olnud hõivatud Siioni taastamisega. Jumal on tõusnud Siionile aktiivselt halastama. Seetõttu on ka meil aeg tõusta ja ühineda sellega, mida Jumal teeb!

Põhjus nr 8. Jumal on muutnud oma viisi Iisraeliga suhtlemisel!

Nüüd võib see põhjus esialgu tunduda peaaegu ketserlik. Me usume, et Jumal on sama eile, täna ja igavesti. Ometi teatas Issand juba sajandeid enne Kristuse sündi, et ühel päeval muudab Ta seda, kuidas Ta Iisraeliga suhtleb. Seda väljendab kõige paremini prohvet Sakarja. “Aga nüüd ma ei kohtle selle rahva jääki nagu vanasti,” ütleb vägede Issand… “Nii nagu ma otsustasin teid karistada, kui teie esiisad mind vihastasid,” ütleb vägede Issand, „nõnda mõtlen ma neil päevil jälle head teha Jeruusalemmale ja Juuda soole..” (Sakarja 8:11–15).

Need salmid kirjeldavad Jumala ja Iisraeli suhte täielikku pöördumist. Varasematel sajanditel võis olla raske näha Tema jätkuvat ustavust Iisraelile. Vaadates hajutatud ja allasurutud inimesi, tekkis paljudel teoloogidel kiusatus näha nende riiki kui igavest kohtuotsust juutide üle. Kuid Jumal ei andnud neile kunagi alla! Ja kui Jumal on muutnud oma lähenemist Iisraelile, siis aitab Ta ka teil tõusta ja õnnistada oma rahvast.

Põhjus nr 9. Juudid on Jeesuse perekond!

See võib olla lihtsaim, kuid võimsaim põhjus: Jeesus on juut! Paulus ütleb selle nii: “kellest on pärit isad ja kellest on liha järgi tulnud Kristus, kes on üldiselt igavesti õnnistatud Jumal.” (Roomlastele 9:5)

Ilmutusraamatus on kirjas, et Jeesus oma kirgastatud ihus on ikka veel „Juuda suguharu lõvi”. (Ilmutuse 5:5) Jeesuse kõige viimased sõnad Piiblis, mis sageli eristuvad punaste tähtedega, on: „Mina, Jeesus … olen Taaveti juur ja järglane, särav ja hommikutäht.” (Ilmutuse 22:16) Nii et isegi Uue Testamendi viimases peatükis tuletab Jeesus meile meelde, et tema suur, suur, suur… vanaisa on juudi kuningas Jeruusalemmast. Juudi rahvast teenides teenime me Jeesuse maist perekonda.

Põhjus nr 10. Piibel käsib meil Iisraeli lohutada!

Lõpuks, ja mis kõige tähtsam, peame Iisraeli õnnistama, sest Jumal käsib meil seda teha. Jesaja esitab selle jumaliku kohustuse, öeldes: “Trööstige, trööstige minu rahvast!” ütleb teie Jumal. (Jesaja 40:1) See ei ole ilmselgelt üleskutse juudi rahvale, sest muidu lohutaksid nad end. Pigem on see üleskutse paganarahvale, kes teenib Jumalat, seisma Iisraeli kõrval ning õnnistama ja lohutama teda. See on käsk ajale, mil Iisraeli sõda on lõppenud (salm 2), määratud ajale, mil Jumal taastab Siioni. Ja Jesaja 40. peatükk ei ole samuti ilmselgelt soovitus või arutelupunkt, kus Ta kutsub meie arvamust esile. Jumal ise, taeva ja maa Looja, kes kutsub tähti nimepidi (Jesaja 40:26), käsib meil tõusta ja seista koos Tema rahvaga trööstis ja armastuses.