PEETER VÕSU ⟩ Päris inetu käitumine Eestilt! Oleme sõbrad, aga soovime teie riigi ära tükeldada
Postimees, 14.07.2025
- Kindlasti on palju alasid, kus Eesti ja Iisrael saavad olla teineteisele kasulikud.
- Palju mõistlikum oleks olnud jätta ütlemata, et Eesti on endiselt pühendunud kahe riigi lahendusele.
- Üheski konfliktis pole pakutud agressorile mingit õigust kaotatud maade tagasi saamiseks.
Kogu rahvusvaheline üldsus peaks aktsepteerima reaalsust, et araablastel puudub Iisraeli aladel õigus oma riigi loomiseks. See peaks olema ka Eesti riigi seisukoht, arvab Peeter Võsu.
Hiljuti külastas Eestit Iisraeli välisminister Gideon Sa’ar, tuues hea uudise meie kahe riigi suhete uuele tasemele tõstmisest – plaanis on rajada siia Iisraeli saatkond. Siiani jagame Iisraeli suursaadikut Soomega, kes resideerub Helsingis.
Mõne nädala eest kuulsime uudist ka meie võimalikust kaitsekoostööst. Kui saame tingimused sobima, õnnestub ehk meie kaitsevõimet tugevdada Iisraeli raketitõrjesüsteemiga David’s Sling, mis on edukalt toiminud mitte ainult katsetustel, vaid reaalses sõjaolukorras.
On hea meel, et samu väärtusi jagavate riikide vahel toimib ka mõlemale poolele kasulik koostöö. Seda nii militaar- kui ka tsiviilvaldkondades. On ju nii Eesti kui ka Iisrael edukad IT- ja idufirmade poolest. Kindlasti on palju alasid, kus saame olla teineteisele kasulikud.
Päris inetu käitumine
Kõige selle toreda kõrval tabas pilk tekstilõiku, mis tundus tõrvatilgana meepotis. Selleks oli: «Eesti toetab Iisraelis kahe riigi lahendust.» See mõjus nagu oleks keegi öelnud, et oleme teile headeks partneriteks, kuid soovime teie riigi ära tükeldada. Päris inetu!
Välisminister Margus Tsahkna repliik ERRi portaalis (2. juulil) «Eesti on endiselt pühendunud kahe riigi lahendusele kui ainsale teele püsiva rahu ja julgeoleku saavutamiseks nii iisraellastele kui ka palestiinlastele,» on vale ja mitmes suhtes probleemne. Palju mõistlikum oleks olnud jätta see ütlemata.
Pakkuda välja riigi tükeldamist enda vastu sõbralikule riigile on iseenesest rumal mõte. Nimetada see ainsaks teeks rahuni on kindlasti ignorantne. Seda ala on üritatud jagada kogu taasiseseisva Iisraeli riigi ajaloo vältel tagajärjetult. See ei ole õnnestunud 77 aasta jooksul. Mis võiks panna kedagi arvama, et see on õige ja ainus tee rahuni? Teisalt on see ka Iisraeli siseasjadesse sekkumine. Eesti peaks ennast sellest kindlasti kõrvale jätma.
«Araablased vähemusrahvusena ei ole mingis mõttes riigi saamiseks õigustatud subjekt. Kui see nii oleks, siis peaksime ka nõustuma Ida-Virumaa riigi loomisega vene rahvuse jaoks, pealinnaga Lasnamäel.»
Kui eelmine lõik tekitas kelleski küsimuse Iisraeli siseasjade kohta, siis selgituseks, et tegemist ei ole kahe riigi vaheliste suhetega, kuna Iisrael taastas oma riigi oma ajaloolisel territooriumil, Palestiina riiki ei ole ajaloos eksisteerinud. Araablased vähemusrahvusena ei ole mingis mõttes riigi saamiseks õigustatud subjekt. Kui see nii oleks, siis peaksime ka nõustuma Ida-Virumaa riigi loomisega vene rahvuse jaoks, pealinnaga Lasnamäel.
Sarnaselt vene vähemusrahvusega Eestis on araabia vähemusrahvusel Iisraelis suur omakeelne ja oma rahvusega asustatud ala kohe kõrval. Kui neile ei sobi Iisraeli elama jääda, on ju võimalus mõne kilomeetri kaugusel leida elukoht oma rahva keskel.
Rahvusvahelise juriidika vääritimõistmised
Olen sageli kuulnud ka argumendina Palestiina riigi (PA) loomiseks seda, et ÜRO pakkus neile selle maa. See on osaliselt tõsi, osaliselt mitte. ÜRO eellane, Rahvasteliit lubas kogu Iisraeli ajaloolise maa Iisraelile (San Remo leping 1920, Rahvasteliidu resolutsioon 1922). On tõsi, et 1947. aastal pakkus ÜRO resolutsiooniga 181 Iisraeli põlise maa jagatuna juutide ja araablaste vahel. See oli tegelikult esialgse lepingu rikkumine.
Tänases poliitilises debatis on sageli jäänud märkamatuks asjaolu, et ÜRO ei pakkunud Jeruusalemma araablastele. Seda ei pakutud ka juutidele, vaid see jäi selles dokumendis osaliselt lahtiseks. See küsimus sõnastati tingimuslikult, et see võiks jääda 10 aastaks rahvusvahelise (ÜRO) kontrolli alla, mis läheb hiljem otsustamisele. Täna jääb sageli kõlama araablaste nõue saada kindlasti Iisraeli keskele oma riik ja see ilmtingimata pealinnaga Jeruusalemmas. Küsida võib ju kõike!
Kõigist rahvusvahelistest lepingutest ja resolutsioonidest on tänaseks kulunud palju aega ning selle ajaga on mitmed asjaolud lisandunud ja muutunud, mida ei saa kogu selle temaatika juures arvestamata jätta.
Verine ajalugu
Esiteks, kui ÜRO oma eellase otsuse suhtes vastuolulise resolutsiooni välja pakkus, ei nõustunud sellega araablaste esindajad. Vastupidi, nad vallandasid 15. mail 1948, päev pärast Iisraeli iseseisvuse taastamist, sõja. See sõda toimus põhiliselt Jordaania ja äsja rajatud Iisraeli vahel. Iisraeli araablased ei eristanud ennast Jordaaniast. Piir, mida araablased endale täna soovivad oma kujuteldava Palestiina riigi rajamiseks, on kontrolljoon, mis tekkis vaherahu sõlmimisel Iisraeli ja Jordaania vahel 1949. aastal. Sellest ei saanud Palestiina riiki, vaid see oli kuni 1967. aastani Jordaania ebaseaduslikult okupeeritud ala, mille nad nimetasid Läänekaldaks (kuna kogu ülejäänud Jordaania oli Jordani jõe idakaldal). 1965. aastal lõid araablased Palestiina Vabastusorganisatsiooni, et selle abil sõjaliselt (terrori abil) hävitada Iisrael Jordaania kõrvalt.
1967. aastal kaitses Iisrael ennast kogu ümbritseva araabia maailma vastu. 5.–10. juunini toimus kuuepäevase sõjana tuntud sõda, kus naabrid ei suutnud Iisraeli hävitada, vaid kõigile ootamatult saavutas Iisrael need maad, mida ÜRO oli 1947. aastal pakkunud piirkonna araablastele riigiks. Seejärel andis ÜRO Julgeolekunõukogu välja resolutsiooni 242 (november 1967), mille järgi pidi Iisrael loovutama araablastele saavutatud maid (täpsustamata, kui palju; klausliga jättes endale kaitstavad piirid).
Araablased ei olnud sellega nõus. Veelkord üritati Iisrael hävitada sõjas 1973. aastal, mis ka seekord ei õnnestunud.
Vaatamata kogu Palestiina riigi rajamise soovi verisele ajaloole, üritati seda ikka ja jälle saavutada. Seda soovisid nii osa araablastest kui ka osa juutidest. Juutide motiiviks oli enamasti see, et suure sündimusega araablased ei lämmataks lõpuks juudi rahvusriiki, kui nad endale eraldi riiki ei raja.
Riigi loomise protsessis jõuti erinevatest läbirääkimistest kõige kaugemale Oslo lepetega. Olles kokku leppinud põhimõtte, mida võiks kokku võtta sõnadega «maa rahu vastu», pidi minema allkirjastamisele 1993. aastal USAs Valge Maja murul. Iisrael oli lepetega nõus, araablased (esindajaks Arafat) ei olnud. Paari aasta jooksul siiski käivitati protsessis ka midagi praktilist.
Iisrael hakkaski vastavalt Oslo plaanidele looma Palestiina omavalitsusalasid. Araablastel oli ainsaks oluliseks kohustuseks pakkuda vastutasuks rahu. Seda aga ei tehtud. Viha õhutamine juudi rahva vastu toimus kooliprogrammide, avaliku meedia ja kogu avaliku tegevuse kaudu. Lisaks sellele toimusid pidevad terrorirünnakud aladelt, kus araablased olid saanud omavalitsuse.
Iisraelis valitses endiselt kaks umbes võrdse toetusega seisukohta. Osa soovis luua Palestiina riiki, teine osa oli sellele vastu. Vastuseis sellele kasvas ajapikku.
Suur ja põhimõtteline pakkumine araablastele oli Iisraeli peaminister Ariel Sharoni ühepoolne Gaza loovutamine 2005. aastal. Täna ütlevad mitmed selle kohta, et see oli väiksemas mastaabis Palestiina riigi loomine. Iisrael kolis Gazast välja umbes 9000 juuti. Kogu maa loovutati araablastele. Ka piir Egiptusega jäi Iisraeli poolt kontrollimatuks.
«Vastavalt erinevatele küsitlustele, toetas araablastest vähemalt kolmveerand või rohkem terrorirünnakut. Iisraeli küsitletutest ligi kolmveerand ütles rünnaku järel, et enam jagunemist kaheks riigiks ei toimu.»
2006. aastal toimusid Gazas valimised, mille võitis terroristlik Hamas. Varsti hakkas sealt tulema lisaks käsirelvadega võitlejatele ka raskerelvadest õhulööke Iisraeli pihta. Sellest ajast on tänaseks tulnud kümneid tuhandeid õhulööke erineva võimsusega rakettrelvadega. Kulminatsiooniks oli terrorirünnak 7. oktoobril 2023, kui paari päeva jooksul tulistat Iisraeli pihta ligi 10 000 raketti ja tuhanded terroristid ründasid üle piiri, tappes ligi 1200 ja võttes 250 pantvangi. Lisaks nendele tuhanded haavatud.
Tuli ilmsiks, et Hamas oli suurema osa rahvusvahelisest abirahast kasutanud enda relvastamiseks ja sõjalise struktuuri loomiseks. Gazasse oli rajatud ligi 500 km tunneleid, kus paiknesid sõjalised juhtimiskeskused, relvatehased ja -laod ning ümberpaiknemise võimalused. Nendesse sissepääsud olid haiglatest, koolidest, lasteasutustest ja eranditult tsiviilobjektidelt.
See rünnak oli paljudele Iisraellastele viimaseks piisaks karikasse. See oli näiteks Iisraeli riigi jagamise tulemusest. Ka statistika näitas mitmel moel, et see sündmus hävitas kahe riigi loomise võimaluse. Vastavalt erinevatele küsitlustele toetas araablastest vähemalt kolmveerand või rohkem terrorirünnakut. Iisraeli küsitletutest ligi kolmveerand ütles rünnaku järel, et enam jagunemist kaheks riigiks ei toimu.
Rahvusvaheline üldsus peab aktsepteerima reaalsust
Mitmed Palestiina riigi pooldajad rõhuvad jätkuvalt mingile rahvusvahelisele õigusele, mis olevat araablaste poolel, et rajada keset Iisraeli oma riik. Tegelikult ei ole üheski konfliktis pakutud agressorile mingit õigust oma agressioonis kaotatud maade tagasi saamiseks. Saksamaa kaotas Ida-Preisimaa Poolale ja mitmed osad Tšehhile. Rahu saavutades ei pakkunud keegi neid alasid Saksamaale tagasi.
«See, et araablastel pole alust midagi nõuda, ei tähenda ilmtingimata, et Iisrael ei sooviks neile mingil kujul autonoomiat pakkuda.»
Araablastel on veelgi vähem õigust mingeid maid nõuda, kuna neil ei ole nendel aladel kunagi oma riiki olnud. Esimese maailmasõja võitjad, Suurbritannia ja Prantsusmaa, said rahvusvahelise mandaadi need alad jagada. Nõuda ei olnud kellelgi midagi. Kuna araablased ei olnud ühegi lepinguga nõus ja hiljem kaotasid ka esmalt saavutatud alad, olles ise agressori rollis, pole neil kindlasti mingit õigust seal ühelegi maatükile.
See, et neil pole alust midagi nõuda, ei tähenda ilmtingimata, et Iisrael ei sooviks neile mingil kujul autonoomiat pakkuda. On ju ka tänases Iisraeli riigis päris palju araabia rahvusest Iisraeli kodanikke (umbes 2.1 miljonit). Nendest valdav enamus ei läheks ära Palestiina riiki, kui selline peaks loodama.
Arvestades esmalt asjaolu, et Palestiina riiki pole ajaloos eksisteerinud. Samuti arvestades, et nad ei võtnud vastu ÜRO pakutud riiki ja üritasid Iisraeli sõjaliselt hävitada. Arvestades ka 2023. aasta Gaza sõjaga ja kogu sellele eelnevate sõdade ja terrorirünnakutega Iisraeli vastu, peaks kogu rahvusvaheline üldsus aktsepteerima reaalsust, et araablastel puudub Iisraeli aladel õigus oma riigi loomiseks. See peaks olema ka Eesti riigi seisukoht.