PEETER VÕSU ⟩ Välisministeerium sattus ÜROs halba seltskonda
Arvamusartikkel ilmus Postimehes 23.09.2024
Tundub, et sattusime halba seltskonda. Seda koos oma heade sõprade, Soome ja Lätiga.
- Tänasel araablaste nõudel Jeruusalemma linnale puudub igasugune alus.
- Palestiina Autonoomia valeväidetel põhinev resolutsioon tuleb hukka mõista.
ÜRO Peaassamblee arutas 18. septembril päevakorra punkti number 5, mille teema oli sõnastatud järgmiselt: «Iisraeli ebaseaduslikud tegevused okupeeritud Ida-Jeruusalemmas ja ülejäänud okupeeritud Palestiina territooriumitel.» Resolutsioon võeti vastu 124 poolt ja 14 vastuhäälega. Erapooletuks jäi 43 riiki. Eesti hääletas poolt, kirjutab Peeter Võsu (Isamaa).
Hääletamiseks esitati kaheksa leheküljeline muudatustega resolutsiooni kavand, mille koostajaks oli Palestiina Omavalitsus (Palestinian Authority) ja esitajaks 29 riiki, enamasti autoritaarsed režiimid ja Palestiina Omavalitsus.
Resolutsiooni tekst oli täies ulatuses täis ilmselgeid vigu, autoritaarset ideoloogiat ja räigeid nõudeid kõigile, kes sellele alla kirjutavad. Enamus väiteid põhinesid valedel või ideoloogiliselt kallutatud eeldustel. Nõuded ulatusid Iisraeli riigi boikoteerimisest kuni tingimusteta toetuseni Palestiina Omavalitsusele.
Tundus uskumatuna, et Eesti andis sellele oma toetushääle. Meie kõige olulisem liitlane, USA hääletas vastu. Samuti Iisrael, kes on ainsaks demokraatiaks Lähis-Idas. Kõige olulisemad Euroopa riigid, kelle hulgas on ka meie kõige olulisemad strateegilised liitlased nagu Ühendkuningriik ja Saksamaa jätsid hääletamata. Samuti jätsid hääle andmata Itaalia, Rootsi, Šveits, Kanada, Austraalia, Austria ja mitmed teised mõjukad riigid.
Eesti otsustajate poolt kostus, et poolt hääletasid ka Soome ja Läti. Lisaks neile kümned islamistlikud ja autokraatlikud režiimid. Tundub, et sattusime halba seltskonda. Seda koos oma heade sõprade, Soome ja Lätiga.
Resolutsiooni tekst on sellisena koostatud, et sellesse pisutki süvenenuna ei ole minu hinnangul mõistlik sellele oma allkirja anda. Minu arvamust kinnitab fakt, et seda ei saanud teha ka enamus maailma kõige mõjukamaid riike. Seda vaatamata nende tavaliselt skeptilisele hoiakule Iisraeli suhtes. Selle tekstiga lihtsalt pole võimalik nõustuda.
Esimese põhjapaneva vea leidsin resolutsiooni esimesest lõigust. Seal seisis resolutsiooni esitanud riikide reas ka State of Palestine, ehk Palestiina Riik. Sellist riiki ei ole olemas. Seda pole ka kunagi ajaloos eksisteerinud. Palestiina Omavalitsus on taotlenud riigi staatus ja üritanud riigiks saada, kuid ebaõnnestunult.
Okupatsiooni terminit saab kasutada ainult riigi kohta, kes ebaseaduslikult hõivab teise riigi territooriumi. Tõsiasi on see, et seda riiki ei ole kunagi eksisteerinud.
Tegelikult pole see väide: «State of Palestine» mitte lihtsalt ekslik pisiviga või juhuslik näpukas, vaid valeks eelduseks kõigele järgnevale. Kogu järgnev tekst süüdistab põhiliselt Iisraeli ebaseaduslikus okupatsioonis. Seda terminit saab kasutada ainult riigi kohta, kes ebaseaduslikult hõivab teise riigi territooriumi. Tõsiasi on see, et seda riiki ei ole kunagi eksisteerinud.
Edasine tekst läheb mitmeid kordi ajaloos tagasi 1967. aastani, nõudega, et Iisrael tagastaks maa, mille ta siis saavutas. Fakt on see, et Iisrael ei saavutanud ühtegi ruutmeetrit maad olematult Palestiina Riigilt. Kuuepäevasõjas võttis Iisrael üle Jeruusalemma ajaloolise osa ning Juuda ja Samaaria (Jordani jõe läänekaldal) Jordaanialt, kes oli need maad ebaseaduslikult annekteerinud 1948. aastal. Samuti võttis Iisrael Gaza Egiptuselt ja Golani kõrgendiku Süürialt. Seda kõike ennast kaitstes, mistõttu see oli rahvusvahelise õiguse seisukohast seaduslik.
Iisrael sai oma põlised maad oma rahvusriigiks tagasi Briti Mandaadi alusel, mille kinnitas Rahvaste Liit 1920 aastal San Remo resolutsiooniga. Transjordaania jagati araablaste ja juutide vahel kaheks rahvusriigiks. Jordani jõe idakalda said araablased, kes rajasid sinna Jordaania ja läänekalda said juudid, kes taasrajasid sinna Iisraeli riigi.
Araablased oleks võinud saada osa Jordani jõe läänekalda alasid ka endale, kuna ÜRO üritas juba saavutatud maade jagamist ümber teha, millega juudid ka nõustusid, kuid araablased mitte. Selle asemel alustasid nad Iisraeli vastu sõda, mis lõppes sellega, et Jordaania kätte jäi ebaseaduslikult osa Iisraeli maad.
Kas mingi juriidilise konksu abil saaks nüüd Palestiina Omavalitsus öelda, et juba Iisraelile antud maa ümberjagamine, millega nad ei nõustunud ja mida Jordaania ebaseaduslikult okupeeris, oligi nende valitsuse all ja nad nõuavad seda tagasi? See oleks olukorra väga meelevaldne tõlgendus.
Ka araablaste mitmed sõjad ja sõdade vahelised terrorirünnakud on jätkuvalt kinnitanud tõsiasja, et nad ei ole riigi staatust millegagi ära teeninud. Kuna neil ei ole seal piirkonnas ka oma riiki olnud, ei ole neil ka ühtegi head argumenti, et seda nõuda.
Vahemärkusena ka niipalju Jeruusalemma staatuse kohta, et seda ei pakkunud ka ÜRO oma 1947. aasta ümberjagamise plaaniga ei kohalikele araablastele ega ka Jordaaniale, kes selle ebaseaduslikult vallutas ja 18 aastat okupeeris. ÜRO resolutsioon 181 tegi ettepaneku, et Jeruusalemm võiks jääda 10 aastaks ÜRO juhtimise all olevaks rahvusvaheliseks linnaks, misjärel võiks selle võimalikust staatusest edasi rääkida.
Tänasel araablaste nõudel Jeruusalemma linnale puudub igasugune alus.
Iisrael on lähtunud kogu eelmist ajalugu arvesse võttes kõigist kokkulepetest ja ka käesolevast situatsioonist. Jeruusalemm, mis ei ole läbi aastatuhandete olnud ühegi teise riigi pealinnaks, on loomulikult Iisraeli jagamatu pealinn. Muude osade suhtes on siiani kasutatud terminit: vaidlusalused alad.
Pärast möödunud aasta 7. oktoobri rünnakut on selgunud asjaolu, et Palestiina Autonoomia toetab terroristlikku Hamasi ja seetõttu ei ole Iisraelile rahupartneriks. Seetõttu ei saa Iisrael tekitada oma riigi sisse vaenulikku riiki, mis ilmselgelt kujutaks ohtu tema turvalisusele.
Käesolev resolutsioon nõuab muu hulgas ka seda, et Iisrael eemaldaks oma ebaseadusliku kohalolu nendelt territooriumitelt. Sisuliselt tähendab see seda, et sinna ei tohi jääda ühtegi juuti.
Lisaks suurele valele Iisraelist kui okupandist ja Palestiina Autonoomiast, kui õiguslikust subjektist oma riigi saamisel on tekstis mitu lõiku Iisraelist, kui riigist, kus diskrimineeritakse rassi, etnilise kuuluvuse ja religiooni põhjal.
Iisrael on küll juudi rahvusriik, kuid riigi kodanike hulka kuulub ka üle 21% araablasi. Neid on seal üle 2 miljoni. Nad elavad ja töötavad seal erinevatel elualadel. Neil on õigus poliitikas osaleda, valida ja kandideerida kõigil tasanditel. Iisraeli Parlamendis, Knessetis on ligi 10% esindajatest araabia rahvusest.
Rassiline diskrimineerimine on tegelikult plaanis Palestiina Omavalitsusel. Käesolev resolutsioon nõuab muu hulgas ka seda, et Iisrael eemaldaks oma ebaseadusliku kohalolu nendelt territooriumitelt. Sisuliselt tähendab see seda, et sinna ei tohi jääda ühtegi juuti.
Ajaloost teame, et Hitler nõudis juudivaba Euroopat. Kui Iisrael Gaza Palestiina Autonoomiale loovutas, siis koliti sealt kõik juudid ära. Lisaks elusatele ka surnud. Ümber asustati üle 9000 juudi.
Alad, mida resolutsioon taotleb, tuleks muuta juudivabaks. See tähendaks üle poole miljoni juudi ära kolimist Juudast ja Samaariast (Jordani läänekaldal) ja üle 350 000 juudi deporteerimist Jeruusalemma ajaloolisest osast.
Kõlab, nagu soov diskrimineerida oma loodavas riigis inimesi rassi, etnilise kuuluvuse ja religiooni põhjal. Sellele kõigele on allkirja andnud ka need riigid, kes on selle resolutsiooni teksti heaks kiitnud.
Resolutsiooni tekst nõuab ka allkirja andnutel boikoteerida Iisraeli majandust, kui see peaks olema mingis seoses nõutavate aladega.
Seda tehes seab iga boikotiga nõustunud riik ennast ohtu, et selle tõttu muutub ta ebaseaduslikuks partneriks enamusele USA osariikidest. Nimelt on üle 30 osariigi oma seadustesse kirjutanud vastuboikoti kõigile, kes Iisraeli boikoteerivad. Sellega seoses on igal riigil ka valiku koht, kas liitlassuhted Palestiina Autonoomiaga või USA-ga.
Seda kõike arvesse võttes tundub, et Euroopa suurriigid oskasid resolutsiooni teksti lugeda ja sellest aru saada, mistõttu jätsid nad sellele oma poolthääle andmata.
Tõenäoliselt mäletavad mitmed veel seda, kui Rootsi tunnustas Palestiina Autonoomiat riigina. Tagajärjeks oli Rootsi Välisministri Iisraeli sisenemise keeld. Tänavu suvel kordas sama viga Norra, kelle osa diplomaatidest pidi seetõttu Iisraelist lahkuma.
Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Josep Borrell on soovimatuks isikuks Iisraelis.
Neile näidetele tuginedes tõstatub küsimus, kas valides oma liitlaseks Palestiina Autonoomia, oleme valmis ohverdama oma liitlassuhted Iisraeli ja USAga.
Palestiina Autonoomia ei ole Hamasi rünnakut hukka mõistnud ja kõigi arvamusküsitluste järgi on valdav enamus rahvast seda jõhkrat tapatalgut toetanud.
Eesti Välisministeeriumist tuli sõnum, et Eesti tunnustab reeglitepõhist maailmakorda. Kas tõesti? Faktid toovad välja koletu reaalsuse. Palestiina Autonoomia ei ole Hamasi rünnakut hukka mõistnud ja kõigi arvamusküsitluste järgi on valdav enamus rahvast seda jõhkrat tapatalgut toetanud. Iisraeli sõnum on jätkuvalt sama: «Kas peaksime terroriste oma riigi loomisega premeerima?»
Eesti Välisministeerium tegi vale valiku. Palestiina Autonoomia valeväidetel põhinev resolutsioon tuleb hukka mõista. Selle toetamine Venemaa, Iraani ja Hiina poolt on mõistetav, kuid meie väärtused peaks sellest kardinaalselt erinema.